Püha puu
Tean üht puud mis seisab nii kaunilt väljal,
ühes paigas pühas on tema kodupaik.
On ilus tema tüvi ja tugevad juured,
ja pehme tema juurtel samblavaip.
Ta seisab seal kindlalt ja tema okstel laulavad linnud,
on näinud ta talvi ja suvesid.
Aja jooksul on ta kaotanud oksi,
ja on löödud tema kehasse naelasid.
Enda keha tema vastu õrnalt toetades,
tunnen soojust ja tunnen ühendust.
Ja iga kord kui naasen ta juurde,
tajun kuidas ta igatses seda puudutust.
Talle meeldib kui silitan teda ja kauneid sõnu sosistan,
tervendab mind tema ladvast kostuv kohin.
Sooviks temast välja tõmmata viimse kui naela,
kuid ma ei tea kas tohin…
