Metsajärv

Sind tahaks puudutada ma,

kui karget järvevett kesk ürgseid metsasid

ja näha kuidas sellest värin tekib sinu pinnal.

Ja sisse tahaks hingata ma Sind kui udu kastelõhnalist, mis tõusva koidu kiirtes metsa vahel helgib.

Mind oleks neeland endasse see pilt,
mis hetkeks mulle avanes kui nägin sinu pinnalt iseenda peegeldust.

Seal rabatuna seisatades taipasin ma lõpuks selgelt mis on armastus.

Siit edasi viib minu tee, sest jõgi olen ma ja minust iial ei saaks järve,
kuid kaasa tulla vōid sa minuga kui tōused üle kallaste ja mulle järgned.